Islam, paigutades inimese maa “kaliifiks” (kaitsjaks ja hooldajaks), paneb talle sügava vastutuse kõigi teiste universumi elusolendite ees. Kuigi loomade õiguste mõiste on tänapäeva maailmas suhteliselt uus nähtus, on islami traditsioon juba 14 sajandit tagasi määratlenud loomi mitte pelgalt “ressurssidena”, vaid austust väärivate ja õigustega elusolenditena.
Islami mõtlemises ei ole loomad hingetud olendid, mis on olemas inimeste meelevaldseks kasutamiseks. Vastupidi, neil on, nagu inimestelgi, oma sotsiaalne kord, keeled ja kogukondlikud struktuurid. Püha Koraan paljastab selle fakti väga silmatorkava universaalse vaatenurgaga.
“Maa peal ei kõnni ühtegi looma ega lenda kahe tiivaga ühtegi lindu, kes ei moodustaks kogukondi (rahvaid) nagu teie. Me pole Raamatus midagi välja jätnud. Seejärel kogutakse nad oma Issanda ette.” (Al-An’am, 38)
See salm näitab, et ökoloogiline tasakaal ja loomade õigused on jumaliku tagatise all. Looma õiguse rikkumine tähendab tegelikult Allahi loodud “kogukonna” õiguste rikkumist.
Islami kohaselt on igal universumi olendil Loojaga ainulaadne suhe. Loomad on samuti osa sellest vaimsest ökosüsteemist ja meenutavad Allahit vastavalt oma loomusele (loomisloomusele).
“Kas sa ei näe, et Allahit ülistavad need, kes on taevas ja maal, ning linnud väljasirutatud tiibadega? Igaüks teab oma palvet ja ülistust. Allah teab hästi, mida nad teevad.” (An-Nur, 41)
See vaatenurk kutsub moslemeid üles sügavale alandlikkusele looduse ja loomade ees. Taevas lendav lind või maapinnal kõndiv sipelgas on osa jumalikust meenutusest ja väärib austust kasvõi ainuüksi sel põhjusel.
Kuigi Koraan juhib tähelepanu kasule, mida loomad inimkonnale toovad, õpetab see, et see suhe ei tohiks põhineda ekspluateerimisel, vaid tänulikkusel ja kaastundel.
“Ja Tema lõi ka loomad. Neis on teile soojust (asju) ja palju kasu. Ja osasid neist te sööte. Neis on teile ilu (ja nauding), kui toote nad õhtul koju ja kui lasete nad hommikul välja.” (An-Nahl, 5-6)
Salmides esinev väljend “ilu ja nauding” on üsna silmatorkav. Loomad ei ole pelgalt vahendid, mille lihast, piimast või jõust kasu saada; nad on ka esteetilised olendid ja inimese kaaslased maailmas. See “usalduse” teadvus saavutas oma haripunkti ka meie prohvet Muhamedi (s.a.v.) praktikates. Rõõmusõnum inimesele, kellele anti andeks tema patud, kuna ta andis janusele koerale vett, või loomade jahipidamise keeld naudingu pärast (sportlik jahipidamine) on selle kaastunde tsivilisatsiooni nurgakivid.
Islam muudab õigluse pelgalt inimestevahelisest kontseptsioonist laiemaks, hõlmates kõiki elusolendeid. Loomade piinamine, nende ületöötamine, neile näkku löömine või sihtmärgiks seadmine on islamis rangelt keelatud. Islami sõnum loomade kohta on selge: Halastage nendele, kes on maa peal, et See, kes on taevas, halastaks teile. Selles ususüsteemis ei ole sipelgapesa kaitsmine või linnule kiindumuse näitamine tavaline heategu, vaid Looja heakskiidu saavutamine ise.