Islami traditsioonis ei ole teadmiste otsimine ja ilu loomine vaid intellektuaalne tegevus, vaid ka kummardamise vorm. Islam on algusest peale õhutanud inimkonda vaatlema universumit, mõtlema selle seaduste üle ja nägema kosmost Looja kunsti peegeldusena.
Islami tsivilisatsiooni intellektuaalne alus seisneb Koraani salmides, mis kutsuvad inimest universumi üle mõtlema. Selle vaatenurga kohaselt on teadus püüdlus avastada “märke”, mis on külvatud üle kogu kosmose.
Koraan kutsub inimest pidevalt mõtlema ja vaatlema: “Kas nad ei vaata kaamelit, kuidas ta on loodud? Taevast, kuidas see on tõstetud? Mägesid, kuidas need on püstitatud?” (Koraan, 88:17-19). See jumalik kutse võimaldas moslemite teadlastel teha teedrajavat tööd sellistes valdkondades nagu optika, meditsiin, algebra ja astronoomia.
Prohvet Muhamed (p.b.u.h.) rõhutas teadmiste pühadust, öeldes: “Teadmiste otsimine on kohustus igale moslemile.” See käsk käivitas islami kuldajastu, kus sellised mõtlejad nagu Ibn al-Haytham (kaasaegse optika isa) ja Ibn Sina ühendasid empiirilise vaatluse filosoofilise sügavusega.
Kui teadus on loomise seaduste uurimine, siis kunst on nende seaduste loodud harmoonia tähistamine. Islami kunstis valitseb üksikisikut ülistava mõistmise asemel esteetika, mis meenutab “Igavest”.
Geomeetrilised mustrid, mida islami arhitektuuris sageli kohtab, esindavad Tawhidi (Jumala ühtsuse) kontseptsiooni. Mustrite lõputud kordused sümboliseerivad seda, et universum, kuigi tohutu, pärineb ühest allikast ja moodustab terviku.
Kalligraafiakunst, mis loodi Püha Koraani säilitamise vahendina, on islami kunsti tipp. See ei ole lihtsalt kirjutamine, vaid pühale sõnale füüsilise vormi andmine. Kallograaf kasutab oma pilliroost sulepead nagu kummardamise vahendit, tagades, et teksti ilu sobitub sisu sügavusega.
Ühes hadithis öeldakse: “Allah on ilus ja Ta armastab ilu.” See vaatenurk muutis igapäevaelu, arhitektuuri ja käsitööd, muutes isegi funktsionaalsed esemed elegantsi ja tasakaalu peegliteks.
Teaduse ja kunsti süntees islami tsivilisatsioonis pakub ainulaadset maailmavaadet, kus usk ja mõistus ei ole vastuolus, vaid täiendavad teineteist. See mõistmine kutsub inimest nägema matemaatilises valemis või keerulises keraamilises mustris Looja väge, kes kavandas universumi eesmärgipäraselt ja täpselt.
Olgu see astrolaabi täpsuses või džamii kupli sümmeetrias, sõnum on sama: Universumi mõistmine on Looja hindamine; ilu loomine on kogu eksistentsi allika austamine.