Islami tsivilisatsioonis ei ole kaubandus pelgalt materiaalse kasu saamise viis, vaid aususel, usaldusel ja sotsiaalsel õiglusel põhinev distsipliin. Selle traditsiooni aluseks on fakt, et prohvet Muhammad (PBUH) ise oli nooruses kaupmees, keda tunti tiitliga “al-Amin” (Usaldusväärne). See pärand tõstis kaubanduse lihtsast elukutsest auväärseks vooruseks, mis teenib inimkonda.
Selle süsteemi südames on vankumatu “läbipaistvuse” põhimõte. Islami õiguse kohaselt ei ole toote defekti või puuduse varjamine mitte ainult moraalne eksimus, vaid juriidiline rikkumine. Müüja kohustus kauba puudustest teada anda tagas tarbijakaitse juba 1400 aastat tagasi. Selles mõtteviisis, mida kujundab põhimõte “Kes meid petab, ei kuulu meie hulka”, on mõõtude ja kaaludega petmine rangelt keelatud ning igaühele tema õiguspärase osa täielik kätteandmine on püha kohus.
Siiski ei peeta islamis kõiki kasumi teenimise viise seaduslikeks; ekspluateerimise ja ebaõiglase rikastumise vältimiseks on seatud selged piirid. Rahast raha teenimine (liigkasuvõtmine/intress) on keelatud, kuna seda nähakse kurnamismeetodina, kus töö panus jäetakse kõrvale. Samamoodi peetakse ebaeetiliseks inimeste põhivajaduste turult kõrvaldamist hinnatõusu ootuses (must turg) ja spekulatiivseid tehinguid, mis hõlmavad ebakindlaid, hasartmängulaadseid riske. Tehingu kehtivuse kõige olulisemaks eeltingimuseks on see, et mõlemad osapooled tegutsevad täielikus vabaduses ja “vastastikusel nõusolekul”; mis tahes sunni või manipulatsiooni teel tehtud tehing kaotab oma seaduslikkuse.
Islami majandus on vastu ka rikkuse koondumisele vaid väheste kätte, et see ei muutuks võimukeskuseks. Siinkohal ühineb kaubandus sotsiaalse vastutusega. Edukas kaupmees puhastab oma varandust, jagades osa oma tulust abivajajatega zakati (kohustuslik almus) ja heategevuse kaudu. See jagamiskultuur tagab sotsiaalse tasakaalu säilimise ja laiendab majanduslikku heaolu ühiskonna rohujuurteni. Kokkuvõtteks on kaubandus islamis usaldusele orienteeritud elufilosoofia, mis kaitseb ostjat, seab müüjale moraalse vastutuse ja seab kesksele kohale ühiskondliku rahu.