Üks maailmas enim arutatud teemasid islami kohta on naise roll ühiskonnas. Tänapäeva aruteludes väidetakse sageli, et islam jätab naised tagaplaanile. Kuid oluline osa neist hinnangutest tuleneb pigem ajaloolistest tavadest või kohalikest kultuuridest, mida ekslikult religioonile omistatakse, mitte aga islami põhihallikatest. Selleks, et religiooni tervislikult hinnata, tuleb vaadata selle alustekste. Islami puhul on nendeks allikateks Koraan ja prohvet Muhamedi õpetused. Neid tekste uurides selgub, et islami lähenemine naistele on sageli hoopis teistsugune kui avalikkuses esitletav taju.
- sajandi Araabias, kus islam tekkis, oli naiste sotsiaalne staatus väga piiratud. Naistel puudus sageli pärimisõigus, nende majanduslikku iseseisvust ei tunnustatud ja mõnel juhul võisid abielusuhted sisaldada tõsist ebaõiglust. Koraan tõi sellesse keskkonda sätteid, mis reguleerisid naiste õiguslikku staatust. Koraan väljendab selgelt, et naised saavad pärandist osa: „Meestele kuulub osa sellest, mille vanemad ja sugulased on jätnud, ning naistele kuulub osa…“ (Nisâ 4/7). See korraldus tähistas tolleaegset ühiskonnastruktuuri arvestades olulist õiguslikku muutust.
Koraani kohaselt on naine ja mees inimväärtuse poolest loodud samast algallikast. „Oh inimesed! Kartke oma Isandat, kes on teid loonud ühest ainust hingest ja loonud sellest tema kaaslase“ (Nisâ 4/1). See salm paljastab, et inimese ontoloogiline väärtus ei muutu vastavalt soole. Islamis ei ole ülimuslikkus seotud sooga, vaid moraali ja vastutustundega. Koraan väljendab seda põhimõtet järgmiselt: „Tõesti, kõige väärtuslikum teie seast Jumala ees on see, kes on Tema suhtes kõige teadlikum“ (Hucurât 49/13).
Islami inimkäsitluses on naine ja mees vaimse vastutuse poolest võrdsed. Koraanis mainitakse usklikke mehi ja naisi koos: „Usklikud mehed ja usklikud naised on üksteise sõbrad; nad soovitavad head ja keelavad kurja“ (Tevbe 9/71). Teises salmis märgitakse, et usklikele meestele ja naistele antakse sama vaimne tasu: „Jumal on lubanud usklikele meestele ja naistele paradiise, mille all voolavad jõed“ (Tevbe 9/72). See lähenemine näitab, et usulised kohustused ja vaimsed väärtused ei ole sooga piiratud.
Abielu küsimuses rõhutab Koraan vastastikuse vastutuse ja austuse põhimõtet. Koraan väljendab, et abikaasad on üksteisele usalduse ja kaitse elemendiks: „Nemad on teile rüü ja teie olete neile rüü“ (Bakara 2/187). See väljend näitab, et abielu põhineb vastastikusel usaldusel ja lähedusel, mitte võimusuhtel. Lisaks pöörab Koraan suurt tähelepanu õigluse põhimõttele abielus ja hoiatab mitmenaisepidamise eest: „Kui te kardate, et te ei suuda olla õiglased, siis piirduge ühega“ (Nisâ 4/3).
Naiste positsiooni kohta ühiskonnas ei pane Koraan moraalset vastutust ainult naistele. Privaatsuse ja moraalse käitumise põhimõte suunatakse esmalt meestele: „Ütle usklikele meestele, et nad pööraksid oma pilgud kõrvale ja kaitseksid oma väärikust“ (Nur 24/30). Seejärel väljendatakse sama põhimõtet ka naiste kohta (Nur 24/31). See lähenemine näitab, et moraalne vastutus on ühiskondlik põhimõte.
Ka prohvet Muhamedi õpetused rõhutavad selgelt naiste head kohtlemist. Prohvet ütles: „Parim teie seast on see, kes on oma naiste vastu kõige parem.“ Samuti soovitas ta ühes teises hadithis olla naiste vastu halastav ja palus eriti järgida nende õigusi. Islami traditsioonis on ka ema seisund äärmiselt austusväärne. Kui prohvet Muhamedilt küsiti, kellele tuleks rohkem head teha, vastas ta kolm korda „emale“ ja seejärel „isale“. See pärimus näitab, kui kõrgelt hinnatakse peresisest pingutust ja ohvrimeelsust.
Islami algperioodil oli naistel aktiivne roll mitte ainult peres, vaid ka ühiskondlikus elus. Hatidža oli edukas kaupmees ja pakkus islami algusaastatel olulist majanduslikku toetust. Aišat peetakse aga hadithi ja õiguse valdkonnas üheks olulisemaks teabeallikaks. Need näited näitavad, et islamiühiskonna algperioodidel said naised hariduses ja teadmusloomes aktiivselt osaleda.
Piirangud, mida tänapäeval mõnes moslemiühiskonnas naiste suhtes nähakse, ei tulene sageli religiooni põhiõpetustest, vaid ajaloolistest tõlgendustest või kohalikest traditsioonidest. Koraani seatud põhimõtteid uurides määratletakse naist kui isikut, keda peetakse inimväärtuse poolest mehega võrdseks, kellel on majanduslikud õigused, vaimne vastutus ja kes saab ühiskonnaellu panustada.
Kokkuvõtteks loovad islami põhihallikad raamistiku, mille eesmärk on kaitsta naiste väärikust ja õigusi. Koraani ja prohvet Muhamedi õpetusi uurides on näha, et naisi ei väärtustata vähem, vaid vastupidi, neil on tugev staatus inimväärikuse, lugupidava positsiooni peres ja ühiskondliku vastutuse poolest. Selleks, et islami naisküsimust õigesti hinnata, on vaja eristada usutekstide esitatud põhimõtteid ja ajaloo jooksul erinevates ühiskondades tekkinud tavasid. Kui see eristus on tehtud, mõistetakse, et islami arusaam naisest on sageli palju ulatuslikum ja tasakaalustatum, kui arvatakse.